Paljassaare on poolsaar Tallinna põhjaosas, Paljassaare lahe ja Tallinna lahe vahel, Paljassaare asumis. Paljassaare poolsaar moodustus inimtegevuse tagajärjel. Aastatel 1912–1917 täideti väin Tükipealse poolsaare ja Väikese Paljassaare vahel uue sõjasadama (Peeter Suure sadama) rajamise käigus süvendamisel saadud pinnasega. 1921. aastal ühendati raudteetammiga Väike Paljassaar ja Suur Paljassaar. Alates 1950. aastatest on Suur Paljassaar ühendatud mandriga algselt prügimäega, sõjaväemaanteega ja hiljem reoveepuhastusjaama rajamisega. Poolsaarel asuv hoiuala on üle-euroopalise tähtsusega linnuala, kus on registreeritud 229 liiki linde. Poolsaar on suures osas märgala, mida katavad tihe võsa, kõrkjad ja pikk hein. (Link allikale)
ÜLESANNE
Paljasaare keskosas asub AS-i Tallina Vesi veepuhastusjaam. Puhastatud vesi suunatakse läbi kolme 1200 mm toru poolsaare põhjaosas asuvasse kaldakaevu ning sealt edasi Tallinna lahte. Torud on paigaldatud aastakümnete eest ning nende eluiga hakkab lõppema. AS Tallinna Vesi soovib rajada uue torustiku. Selleks on vaja teada olemasoleva torustiku täpset asukohta ning paiknemissügavust, et saaks projekteerida uue torustiku. On olemas info vana torustiku paiknemise kohta, aga see info ei ole usaldusväärne, kuna seda ei ole kontrollitud. Uuringu eesmärk oli kontrollida pisteliselt olemasoleva torustiku asukohta ja paiknemissügavust. Kogu trassi pikkus oli umbes 2,5 km ning tegemist oli osaliselt väga märja ja võsastunud alaga. Uuringu teostamiseks tuli leida sobilikud kohad georadariga andmete kogumiseks.
LAHENDUS
Kuna eelinfo kohaselt võis torustik paikneda kohati väga sügaval, 4 – 5 meetri sügavusel, siis otsustati kasutada madala sagedusega georadarit. Radariks valiti CrossOver730, millel on kaks sagedust: 70 MHz ja 300 MHz. Madalam sagedus võimaldab näha sõltuvalt pinnasest kuni 20 meetri sügavusele, kõrgem sagedus kuni 5 meetri sügavusele. CO730 on järeleveetav radar ning sellega on võimalik andmeid koguda ka väga ebatasasel pinnasel. Eelnevalt väljavalitud kohtades veeti georadarit risti üle torustiku ning iga toru keskkoht märgiti maha. Maha märgitud punktide koordinaadid salvestati Leica RTK GNSS-ga. Lisaks skaneeriti pikad profiilid risti üle kõikide torude, et hiljem andmetöötluse käigus täpsustada kõikide torude paiknemissügavus.
TULEMUS
Uuringualal tuvastati torustik kokku ligi 90 punktis. Kõik mõõdistatud punktid kanti QGIS tarkvarasse. Punktide asukohti võrreldi olemasoleva infoga torustiku paiknemise kohta. Selgus, et väga suures ulatuses ei vastanud olemasolev info tõele. Kohati oli toru tegelik asukoht kuni 20 meetrit sellest kohast, kus seda teati asuvat. Lisaks skaneeriti georadariga 14 kohas pikad profiilid. Selle käigus kogutud toorandmeid töödeldi spetsiaaltarkvaraga GPR Slice. GPR Slice on professionaalne tarkvara, mis võimaldab töödelda praktiliselt kõigi tootjate georadarite toorandmeid. Töödeldud andmetest tehti radargrammid, ehk maapinna vertikaallõiked. Radargrammidel on näha maa sees paiknevad torud hüperboolidena. Hüperbooli tipp on toru pealmine osa ning selle järgi määrati toru paiknemissügavus maapinnast. Kuigi olemasoleva info järgi pidi torustik asuma ligi 4 – 5 meetri sügavusel, siis georadariuuring seda ei kinnitanud. Enamus kohtades asus torustik alla kahe meetri sügavusel. Kõige sügavam koht oli umbes 3 meetrit ning mitmes kohas oli torustik vähem kui 1 meetri sügavusel.
Uuringul kasutatud CrossOver CO730 by ImpulseRadar
Paljassaare survetorustiku radargramm